Konverentsipäevik: Indrek Peedu religiooniuuringute assotsiatsiooni aastakonverentsist
Üleeuroopalise religiooniuuringute assotsiatsiooni (European Association for the Study of Religions ehk EASR) aastakonverents toimus sel korral 17.–21. juunil Bernis Šveitsis. Kokku oli tulnud umbes 580 erialaspetsialisti üle kogu maailma, kes viiepäevase konverentsi jooksul pidasid maha enam kui 530 ettekannet. Nende seas oli ka üle kümne inimese Eestis, kuivõrd ka Eesti Akadeemiline Usundiloo Selts on üks EASR-i liikmesassotsiatsioonidest. Veel enam – juba on ka selge, et 2019. aasta EASR-i konverents toimub Tartus! Lisaks oli kohal veel ligi 20 akadeemilise kirjastuse esindajad üheskoos laia erialase kirjanduse valikuga, mida iga huviline sai kohapeal sirvida ning soodsate konverentsihindade eest osta.
Konverentsi teemaks oli „Multiple Religious Identities“, ent nagu suurtel, erinevaid aladistsipliine ühendavatel konverentsidel ikka juhtub, võis siit leida ettekandeid mitmesugustel erialaselt aktuaalsetel teemadel, mis kaugeltki kõik ei seostunud otseselt konverentsi üldteemaga. Küll aga ei tähenda see, et ka teemat ennast poleks korduvalt ja mitme nurga alt käsitletud. Juba konverentsi avamisele järgnenud Reinhard Schulze sissejuhatav plenaarloeng („The ambiguity of the religious self in pre- and postnational social worlds. Examples from 17th century Morocco and 20th century Germany“) tõstatas otseselt küsimusi sellest, kas ja kuivõrd saame me ikkagi vaadelda religioosset identiteeti kui midagi selgelt määratletavat ja eristatavat. Kas näiteks Vana-Islandi väejuht, kes on kodumaal igati nn vana-germaani usundi praktiseerija, ent kes Euroopas käies laseb ennast ristida ja osaleb kristlikel riitustel (kodumaal aga ikka vanamoodi jätkates), on kristlane või „pagan“, või on ta siis 50% kristlane ja 50% „pagan“, või 100% kristlane ja 100% „pagan“ või hoopis midagi muud? Üheselt selget vastust ei paista siin sugugi kohe kätte ning nõnda saigi sarnase problemaatikaga tegeleda ka mitmesuguste muude lähenemiste, ajastute ja piirkondade raames.
Berni oligi kohale tulnud hulgaliselt usundiloolasi, religiooniantropolooge, religioonisotsiolooge, religioonipedagooge kui ka teiste lähenemisviiside esindajaid. Uurimisvaldkondadest olid ehk kõige silmatorkavamalt esindatud indoloogia (sh silmatorkavalt kristlus Indias), kaasaja religioossed suundumused (sh eriti mittereligioossuse ja uue vaimsuse temaatikad), religioossed suundumused Jaapanis, islamistika, nn põlisreligiooni (indigenous religion) temaatika, ortodoksne kristlus, religioon üldhariduskoolis, religioosne pöördumine, religioon linnastunud elukeskkonnas (sh nii tänapäeval kui ka antiikajal), eks muidugi ka multireligioossus üleüldiselt, kuid ühtlasi kõiksugu metodoloogilised ja teoreetilised küsimusepüstitused ja palju muud. Õieti vist olekski lihtsam öelda, millest ei tehtud nende sadade ettekannete jooksul kordagi juttu, kui et millest tehti. Lisaks eelmainitud Schulzele Šveitsist oli plenaarloenguid pidama kutsutud veel Milda Ališauskienė Leedust, Grace Davie Suurbritanniast, Eugen Ciurtin Rumeeniast ning Jörg Rüpke ja Dorothea Weltecke Saksamaalt. Kõik nad püüdsid ühel või teisel viisil oma senist uurimistööd samuti seostada konverentsi peateemaga.
Igatahes tuleb tõdeda, et EASR-i konverentside haare on nõnda ulatuslik, et kui üldse millegi puudumist mainida, siis oleks selleks religioonipsühholoogia ning kõik selle alaharud (sh nt kognitiivne religiooniteadus, religioonineuroloogia jne), ent kuuldavasti püütakse seoses affiliated associations liikmesuskategooria loomisega ka niisuguseid lünki täita (sel aastal hakkasid EASR-i esimesteks partnerseltsideks uususunditele keskenduv CESNUR ja esoteerikale pühendunud ESSWE). Ühtlasi aga tähendab see paratamatult, et iga EASR-i konverentsikajastus on eriti tugevalt selle kirja pannud inimese nägu. Täiesti vabalt oleks võimalik veeta EASR-i viis päeva, liikudes ühelt põlisreligiooni paneelilt teisele, või siis ühelt mittereligioossuse ja uue vaimsuse paneelilt järgmisele. Sama kehtiks ka religioonipedagoogika, indoloogia, islamistika ja paljude teiste teemade puhul. Kuivõrd „Multiple Religious Identities“ pole päris minu teema, võtsin seda olukorda võimalusena käia kuulamas mitmesugustes erinevates paneelides ettekandeid vägagi erinevatel teemadel. Nõnda jõudsin mitmele uue vaimsuse erinevate tahkudega tegelevale paneelile, tänapäeva India kristlasi käsitlevale paneelile kui ka ühele Mumbai piirkonna uuemaid religioosseid suundumusi kaardistavale paneelile. Neile lisaks sai käidud veel ka ühel religioonipedagoogilisel paneelil ning viimaks ka ühel võrdlevat meetodit kui sellist käsitleval paneelil, kus tulid esile tänapäeva usundiloo teravad vaidlusküsimused.
Just see viimane osutus üheks kõige populaarsemaks paneeliks, millele sattusin. Seda niivõrd, et keskmise suuruse ruumis jäi istekohtadest puudu – istuti ka aknalaudadel ning seisti seina ääres! Võrdlemine ise on aga tõesti osutunud rohkelt vaidlusi põhjustanud teemaks. Tegu on muidugi uurimistöös möödapääsmatu asjaga, ent mille alusel me otsustame, et mingid asjad on võrreldavad ehk siis teatud määral sarnased või erinevad? Ja kui laiahaardelised võrdlused on aktsepteeritavad? Millal annab võrdlus meile sisuliselt olulisi andmeid ja millal on selle tulemuseks vaid näiliselt sisukad, kuid tegelikult eksitavad järeldused? Kas võime võrrelda ainult vähemasti teatud määral ühist ajaloolist tausta jagavaid nähtuseid või võime võrrelda ka kultuuriüleselt, kartmata, et meie võrdlused ja postuleeritud sarnasused ning erinevused on lihtsalt meie enda kujutlusvõime viljad? Kuivõrd viimastel aastatel on taas ilmunud mõningaid võrdluse suhtes kriitilisi kirjatöid mõjukate uurijate sulest, esineti seekord üsna õigustava ja kaitsva argumentatsiooniga, ent diskussioon kui selline pole sellega kaugeltki lõppenud.
Aga põhimõttelisi probleeme arutati ka mujal. Näiteks kaasaja religioossete suundumuste alal on üha enam kasutust leidmas „spirituaalsuse“ (spirituality) mõiste. Ometi, mida see siis ikkagi tähistab ja kas see on üks religiooni alavaldkond või midagi eraldiseisvat? Seisukohti oli mitmeid, ent kahtlemata jätkub see vaidlus ka tulevikus. Spirituaalsus tundub mõnegi jaoks mitmesuguste tänapäevaste suundumuste kirjeldamiseks tunduvalt paremini kasutatav mõiste kui religioossus, ja selliselt seda kasutataksegi. Siiski ei ole see päris probleemivaba, kuna alguses osutatud kontseptuaalsed probleemid ei kao kuhugi ning pole selge, kuidas niisugusele alusele üles ehitatud uurimistöö võiks olla ühildatav uurimistööga muudel religiooniga haakuvatel teemadel. Diskussioonist nõnda puudust ei tulnud. Ettekandeid peeti tänapäeva religioossete suundumuste plaanis saunakommetest ja uusvaimsest kallistamisest tänapäeva Maitreja-Kristusteni välja (ja ennast Maitreja-Kristusteks pidavaid inimesi leidub tänapäeval õige mitmeid!). Sarnaseid arenguid leidus ka mujal. Näiteks kajastas üks ettekanne India katoliiklaste seas viimase kümnendi jooksul levima hakanud joogapraktikaid, mis ühelt poolt tuginevad küll väga olulisel määral Hatha jooga traditsioonile, ent mida teisalt püütakse integreerida katoliiklikku mõttemaailma.
Igatahes võiks analoogsete näidete ja arutelukatkete rida jätkata veel lõpmata palju. Ja kahtlemata leiaks iga usundiloo, religiooniantropoloogia, religioonipsühholoogia ja religioonisotsioloogia (ent kindlasti ka teiste, kitsamate valdkondade huviline) endale EASR-i konverentsilt midagi intrigeerivat ja huvipakkuvat. Kuigi EASR-i rajamisest on möödas vaid napilt paarkümmend aastat, on sellest ühingust kiirelt saanud religiooniuuringute valdkonna juhtiv ja kõige olulisem üleeuroopaline erialaselts. Seda enam peaks Eesti erialaspetsialiste, tudengeid ja teisi huvilisi rõõmustama asjaolu, et järgmise aasta EASR-i konverents toimub Tartus ning sel puhul on ka siinsele maale oodata enam kui 500 erialaspetsialisti üle kogu maailma.
Indrek Peedu on usuteaduskonna religiooniuuringute nooremteadur.
10. juuli 2018